Haavandid igemetel, kinnituskudede hõvinemine, ladestused hammastel.	Igemete turse, hamba kinnitus-kudede hävinemine, hammaste asendi muutus põletiku tagajärjel

Mikroobide poolt põhjustatud hammast ümbritsevate kudede põletik, mille tagajärjel hävib hamba kinnituskudede süsteem ja luu, kuni hammas langeb välja. Gingiviiti ja parodontiiti peetakse sama haiguse eri staadiumideks. Olenevalt organismi vastupanuvõimest ei arene gingiviidist alati parodontiiti. Parodontiidile on iseloomulik igemete veritsus pikka aega. Lisaks igemepõletiku sümptomaatikale on tekkinud igemetaskud, mis võivad edasi areneda luutaskuteks. Haiguse tekkele aitavad kaasa hambakatt, hambakivi, karioossed hambad, hooldamata proteesid. Põletiku tagajärjel hävineb hammast ümbritsev luu ja asendub põletikulise granulatsioonkoega, mille tagajärjel hambad hakkavad liikuma ning muudavad oma asendit üksteise suhtes. See toob lõpuks kaasa funktsioonihäired. Parodontiit esineb tavaliselt täiskasvanutel ja on üldjuhul kroonilise iseloomuga. Haigus võib süveneda aeglasemalt või kiiremini. Ägestumine, eriti abstsesside (mädakollete) tekke korral võib anda olulisi üldnähtusid, nagu kehatemperatuuri tõus, halb enesetunne, vere settereaktsiooni kiirenemine, leukotsüütide hulga suurenemine. Parodontiidi kahjustav toime ei ole seotud ainult igemetega, vaid haigus mõjutab kogu organismi. Mikroobide otsesest toimest hävineb hammast kinni hoidev luu. Nende mikroobide vastu tekib süsteemne immuunreaktsioon, mis põhjustab haiguslikke muutusi ka teistes organisüsteemides. On leitud, et parodontiit võib soodustada reuma, reumatoidartriidi, ateroskleroosi, südameinfarkti ning insuldi teket, põhjustada vastsündinute madalat sünnikaalu.

Kliinilised uuringud mujal maailmas on näidanud, et erineva raskusastmega hamba kinnituskudede kahjustust on ligi 80%-l inimestest rasket parodontiiti aga on 5-20%-l inimestest.

Suu limaskesta või igeme põletiku ilmnemisel tuleb pöörduda kohe hambaarsti poole, kes selgitab välja tekkepõhjused ja kavandab ravi. Haiguse ravi on kompleksne ja pikaajaline ning nõuab palju kannatlikkust nii patsiendilt kui ka arstilt. Ravitulemus on positiivne ainult arsti ja patsiendi tiheda koostöö korral. Hea ravitulemus ja selle püsimine sõltub patsiendi valmidusest muuta oma harjumusi ning soovist täita arsti ettekirjutusi ja kinni pidada regulaarse järelkontrolli ning individuaalse suuhügieeni programmist.

(www.ut.ee/tervis)