Hammast ümbritseva igeme põletik, mis kujuneb välja ebasoodsate lokaalsete ja üldiste faktorite toimel, kusjuures on säilinud igeme terviklik kinnitus hambapinnale. Tüüpiline on igemete valulikkus, punetus ja turse, harvem haavandumine ja vohamine. Gingiviit on põhiliselt lastel ja noortel inimestel. Alla kuueaastastel lastel on gingiviiti harva, hiljem esinemissagedus järk-järgult suureneb.

Puberteediealistest täheldatakse gingiviiti 90%-l.

Erinevalt täiskasvanutest progresseerub lastel gingiviit harva parodontiidiks, sest neil on kudede kaitsemehhanismid hästi väljendunud.

Erineva raskusastmega igemete vohamine

(www.ut.ee/tervis)

Hambakatt ehk hambaplakk (plaque) on toidujääkide ladestus hamba pinnal. Katt on sageli tugevalt hammaste pinnale kinnitunud. Hambakatt koguneb rohkem hambavahedesse, mälumispindade vagudesse ja igemeservadesse. Katuga kaetud hambapind on tuhm, kollakas ja kare, mis soodustab suus leiduvate bakterite paljunemist ning hambahaiguste arenemist. Pikema aja jooksul hambakatt mineraliseerub, moodustades hambakivi.

Katu tekkimist aitavad ära hoida regulaarne hammaste harjamine, hambaniidi ja hambatikkude kasutamine.

(hambaarst.ee)

Hambapinda katab alati õhukene orgaaniline kile emaili pelliikula, mis täidab emaili struktuuri ebatasasused, on ioon vahetuse keskkonnaks hambakudede ja sülje vahel. Hambapinna poleerimisel see kiht eemaldub, kuid moodustub süljevalkude baasil uuesti. Pelliikula on ka sobivaks aluseks mikroobide kinnitumisel. Juba mõni tund pärast hammaste ideaalset puhastamist hakkavad hambapinnale sadenema mikroobid, mis kinnituvad kõrgmolekulaarse rakkudevahelise maatriksi abil tugevasti hambapinnale. Alguses on mikroobid hambapinnal üherakulise kihina, kuid kiiresti paljunedes moodustavad kolooniaid, mis 2-3 päeva möödumisel hakkavad üksteist katma. Katukihi paksenedes mikroobide koostis pidevalt muutub, kuna katu alumistes kihtides tekib hapnikuvaba keskkond, mis on soodne anaeroobsetele bakteritele, viimastel on suurem kahjustav toime parodondikudedele. Mikroobide kolooniate vahel võib mikroskoobi all näha irdunud epiteelirakke, leukotsüüte, toiduosakesi ja süljevalke. Kattu võib leida nii hamba vabal pinnal kui ka igemetaskus. Mikroorganismid produtseerivad mitmesuguseid kudesid lõhustavaid fermente ja eritavad jääkprodukte terveid rakke kahjustavates kogustes. Kui kattu on hambapinnal vähe, on ta nähtav hea valgustuse juures mati tsoonina igemeservas või hambapinnal olevates loomulikes vagudes ja lohukestes. Selle paremaks esiletoomiseks hügieeniõpetuse käigus ja enesekontrolliks kasutatakse indikaatortablette (Diadent, Diaplac), mille imemisel värvub katt intensiivselt punakaks ja on peegli abil hästi vaadeldav kõigil hambapindadel. Selliseid tablette saab osta apteegi käsimüügiletist kõrvuti teiste suuõõnehügieeni vahenditega.

Rohkesti hambakattu, mille tagajärjel on välja kujunenud igemepõletik ja hulgikaaries.
(www.ut.ee/tervis)

Hambakivi on mineraliseerunud (kivistunud, kõva) hambakatt. Hambakatt võib toidu- ja tubakapigmentide toimel suhteliselt lihtsalt värvuda, omandades kollakas-pruuni kuni mustja värvuse. Üksikutel juhtudel võib hambakivi plaadina hammaste mälumispind katta. Hamba vabal pinnal on hambakivi kergesti märgatav ning hõlpsalt instrumentide abil eemaldatav. Seevastu igeme alla juure pinnale ladestunud hambakivi on reeglina tihe, tume ning raskesti eemaldatav.

(hambaarst.ee)

Hamba pinnal nähtav hambakatt kõvastub sülje soolade toimel hambakiviks.

Hambakivi moodustub enamasti hammaste vahele, kust hambaharjaga pole kattu võimalik eemaldada. Hammastele ohtlikum on igemetaskuvedeliku kaasabil tekkiv igemealuse katu kivistumine. Tekkiv igemealune kivi kasvab järjest sügavamale hambajuure tipu suunas, kuni hambad hakkavad liikuma ja irduvad lõualuust.

Igemepõletikku ja hambakivi teket saab takistada hoides hammaste kõik pinnad katust puhtad. See eeldab lisaks hambaharjale ka abivahendite (hambaniidi, hambatiku või hambavaheharja) kasutamist hammaste vahede puhastamisel.

Hambale moodustunud hambakivi ei eemaldu hambaharja abil.

Kui eespool toodud ravivõtted ei too oodatud tulemust või põletik ägeneb uuesti, võetakse appi konkreetsetele haigustekitajatele mõjuvad antibiootikumid. Kalli ja aeganõudva raviga on võimalik hävinud luu asemele kasvatada hambajuure ümber ka uut luud.

(www.hambakliinik.ee)

Hambakivi eemaldamise all mõeldakse ladestiste eemaldamist hammastelt ja igemetaskust. Kõige sagedamini esineb hambakivi alumiste lõikehammaste ehk intsisiivide keelepoolsel pinnal, aga ka ülemiste mälumishammaste põskmisel pinnal, mõnikord aga ulatuslikult üle kogu hammaskonna. Hambakivi eemaldamine toimub spetsiaalse ultrahelil töötava seadeldisega, mis hamba pinda puudutades “väristab” sinna kinnitunud ladestise hambast lahti. Edasi toimub väiksemate ladestise jääkide eemaldamine käsiinstrumentidega ning kõige lõpuks hambapinna poleerimine lihvimiskivikeste ja -kummidega ning profülaktilise pastaga.

(www.saks.ee)

Gingivektoomia on liigse igemekoe kirurgiline eemaldamine (nt hüperplaasia korral)

(hambaarst.ee)

Hüperplaasia on igemete haiguslik vohamine, mille korral on võimalik igemepiiri välimust esteetilisemaks muuta gingivektoomia abil.

(hambaarst.ee)

Büügel on suust eemaldatav protees, mis koosneb metallkarkassist ja plastmassist hammastest. Metallkarkassi tugielementide (klambrid ja mälumispinnale toetuvad lebamid) abil toetub büügel hammastele. Seda erinevalt tavaliselt ärakäidavast plastmassproteesist, mis toetub igemetele. Büüglile antakse garantii sõltuvalt hambaravist 6 kuust 2 aastani.

(hambaarst.ee)

Silvia Russak

Kaaries on maailmas enamlevinud haigusi. Vähe on maid, kus üle poole inimestest on kaariesevaba hammaskonnaga. Eestis on hambakaariese kahjustusi keskmisest rohkem. Ligilähedane olukord on ka teistes Balti riikides ja suurel osal Venemaal. Kaariesest kahjustuvad juba 2-3-aastaste laste hambad. Varase karioossuse puhul on sage ka säsipõletiku ehk pulpiidi teke.

Kaarieses kahjustatud hammas

Hambakaariese statistiliste näitajate võrdlemisel eri piirkondade vahel kasutatakse Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovitusel põhiliselt kaht arvestuslikku näitajat:

• kaariesest haaratud hammastega elanike protsent uuritavas piirkonnas, sõltumata hammaste kahjustatuse astmest
• keskmine hammaste karioosne kahjustus ühe uuritava kohta (DMF – hammaste järgi ja DMF(S) – kahjustatud hambapindade järgi)

See näitaja hõlmab nii ravimata karioossete defektidega (Decayed), puuduvaid (Missing) kui ka ravitud ning täidistega (Filled) hambaid. Arvestust peetakse nii piima- kui ka jäävhammaste järgi. Protsendiline arvestus ei võimalda võrrelda inimesi, kellel on võib-olla 1-2 karioosset hammast, nendega, kellel on kahjustatud üle 20 hamba. Seega kasutatakse protsendilisi näitajaid vaid suuremate piirkondlike ja vanuserühmade andmete võrdlemisel.

Eestis on hambakaariest 60-65%-l lastest ja 83-100%-l täiskasvanuist (pikaajalised uuringud Tallinna kooliõpilastega näitavad, et kaariesest haaratuse protsent muutub vähe, vaid mõne protsendi võrra samal ajal). Keskmine kaariesest haaratuse näitaja (DMFT) erineb Eestis piirkonniti nii laste kui ka täiskasvanute osas. Kui võtta aluseks 12-aastased lapsed (kelle piimahambad on eemaldunud), siis on keskmine DMF 3,0-3,75 piires. Oluliselt rohkem (DMFT 7-8) on laste hambad haaratud kaariesest Lõuna-Eestis (Võru, Räpina, Valga jm), Lääne-Eestis on DMF 1,5-2,5 (Pärnu, Virtsu, Haapsalu jm). Selle põhjuseks peetakse piirkonniti erinevat põhjavee ja seega ka kaevuvee fluorisisaldust.

Kaariese levimine 12-aastastel lastel keskmise näitaja DMF järgi.

Eesti laste hambad on keskmiselt nõrgad. See eeldab tulevikus tõhusat profülaktilist tööd, et saavutada täiskasvanueas normaalne hammaskond.

(Hambaarst.ee)

Kõik hambaravispetsialistid on veendunud, et korraliku suuhügieeni saavutamiseks on vaja omandada mitmesugused vajalikud harjumused. Nende hulka kuuluvad näiteks 2 korda päevas hammaste harjamine (vähemalt 2 min), regulaarne hambaniidi kasutamine, fluori sisaldava hambapasta kasutamine ning korrapärased visiidid hambaarsti juurde. Kahjuks leiab enamik hambaarste, et nende patsiendid ei harja oma hambaid korralikult – kas pole neil korralikult välja kujunenud harajmistehnikat või harjavad nad liiga lühikest aega.

Elektrilised hambaharjad on kasutusele võetud nende probleemide lahendamiseks. Alates 1960-ndatest, kui kasutusele võeti esimesed elektrilised hambaharjad, on need läbi teinud rea uuendusi (nt harjaste pöörlev edasi–tagasi liikumine, ultraheli virbatsioon jm). Kuigi paljud kliinilised uuringud on tõestanud, et elektriline hambahari on tavalisest tunduvalt efektiivsem hambakatu eemaldamisel, igemevigastuste ja -ärrituste vähendamisel, jätkab enamik inimesi siiski tavaliste hambaharjade kasutamist. Asi on kindlasti tingitud ka elektrilise hambaharja kõrgest hinnast ning väga erinevatest tootjatest.

On selge, et hambakatu kehv eemaldamine võib aja jooksul tekitada gingiviiti. Hoolimata manuaalsete harjade mitmesugustest uuendustest eemaldavad nad enamasti vaid 50% katust hamba siledatel pindadel ning hammaste vahel veelgi vähem. Samas on mitmed uuringud näidanud, et elektrilise hambaharja kasutamisel saavutavad need samad inimesed katu eemaldamisel tunduvalt paremaid tulemusi. Elektrilise hambaharjaga eemaldatakse kuni 90% kogu katust (seega kuni 40% rohkem kui tavalise hambaharjaga), mistõttu gingiviidi oht väheneb 15%.

Aastaid tagasi valmistati hambaharjade harjased väga kõvad, kuna nii oli võimalik hambaid puhtamaks harjata. Hilisemad uuringud on aga näidanud, et selliste kõvade harjaste pika-ajaline kasutamine viib igemepiiri taandumiseni, mille tulemusel hambakaelad paljastuvad ning hambad muutuvad tundlikuks. Seetõttu võeti kasutusele pehmemad harjased. Elektriliste hambaharjade korral tagab harjaste kiire liikumine hambapindade puhastumise ka pehmete harjaste korral ning ka igemete vigastamist esineb harva. Ühes uuringus selgus, et elektrilise hambaharja korral tarvitavad inimesed vaid 1/3 sellest jõust, mida tavalise hambaharja korral.

Kui inimene on kord juba hakanud elektrilist hambaharja kasutama, ei pöördu ta naljalt tagasi tavalise manuaalse harja juurde. Elektrilised hambaharjad on hambaravispetsialistide poolt enam soovitatumad, kuna nende abil saavutab inimene automaatselt korraliku harjamistehnika ning sellised harjad on sobivad käelise tegevuse piiratuse korral (nt lastel, vanuritel või invaliididel). Samuti sobivad elektrilised harjad hästi ortodontia patsientidele.

Kuigi elektrilised hambaharjad on manuaalsetest paremad, pole nad siiski omavahel sarnased. Ostsilleeriv (edasi-tagasi liikuv) pöörleva peaga hambahari on katu eemaldamisel üldiselt efektiivsem ning ärritab vähem igemeid, kui ühes suunas pöörleva või vibreeriva peaga hambahari. Parematel harjadel on peal ka taimer, mis teatab signaaliga, kui pesemise võib lõpetada. Enamik selliseid hambaharju töötab akudelt ning neid on vaja seega aeg-ajalt laadida.

(Hambaarst.ee)